Selle projekti lähtekohaks oli omaniku soov laiendada olemasolev ühekorruseline suvila kahekorruseliseks eramuks. Arhitektina seadsin eesmärgiks säilitada hoone algupärane arhitektuurne identiteet ning arendada seda edasi kaasaegsel viisil. Inspiratsioon tuli suvila iseloomulikust katusekarniisist, mida kasutati uue teise korruse kujundamisel. Ülemine korrus kerkib juba eksisteeriva 1. korruse peale justkui katusekarniisi jätkuna.

Siseruumi lahendus on tugevalt mõjutatud uue sisetrepi paigutusest, mis võtab enda alla märkimisväärse osa esimesest korrusest. Selleks eemaldati olemasolevad vaheseinad, et luua avatud köögiga elutuba, mis laieneb suvisel ajal maja taha terrassile. Saun ja pesuruumid jäid oma esialgsesse asukohta hoone lääneküljele, samas kui peamine magamistuba viidi krundi kõige privaatsemasse, idapoolsesse külge.

Katusekalle sai projekteeritud võimalikult väike, et hoone säilitaks väljast visuaalselt oma esialgse, peaaegu lamekatuse iseloomu – nii tänavalt kui hoovist vaadatuna. Põhjapoolsed, kõrgemad aknad toovad valgust ja avavad vaateid hoovile. Lõunapoolsed, väiksemad aknad järgivad esimesel korrusel olevate lintakende proportsioone ja tagavad tänavapoolsele magamistoale rohkem privaatsust.