Selle renoveerimisprojekti keskmes on omanäoline 20. sajandi keskpaiga kortermaja, mille arhitektuurilised detailid – kaarjad lintaknad, kalasaba parkett ja kõrged laed – inspireerisid juba esimesest silmapilgust. Korter ise vajas aga kapitaalset uuendust nii tehnosüsteemide, konstruktsioonide kui ka siseviimistluse poolelt.

Nõukogude ajal oli algselt avar, läbi korruse ulatuv korter väikesteks umbseteks eluruumideks jaotatud. Keldrikorrusel, mis kuulub nüüdsest samuti korteri koosseisu, asusid varem pesukuivatusruum ja katlakütja elamine, mis oli täielikult välja ehitamata ja elamiskõlbmatu.

Projekt sai alguse soovist ühendada kaks üksteise kohal asuvat korterit üheks terviklikuks koduks. Selleks rajati uus trepiava, mis pani aluse kogu planeeringu ümbermõtestamisele. Enamik ülemise korruse mittekandvatest seintest lammutati – paljud neist olid niikuinii juba konstruktiivselt nõrgad. Demonteerimise käigus jõuti vannitoas ja köögis kandva betoonvahelaeni ning keldrikorrusel lausa aluspinnaseni.

Korter sai täielikult uue hingamise: paigaldati kaasaegne ventilatsioonisüsteem, uus elektri- ja torustikuvõrk ning alumisele korrusele vesipõrandaküte, mis on ühendatud keskküttesüsteemiga.

Tulemuseks on tänapäevaste mugavustega funkstiilis kodu, mis austab maja arhitektuurset pärandit, kuid pakub elukvaliteeti ja ruumikasutust, mida algne jagatud planeering ei võimaldanud.